Eesti rahvarõivas

Rahvariietus on osa iga rahva kultuurist ja seda on kujunenud sajandeid. Eesti pole selles küsimuses erand. Eesti rahvusrõivas peegeldab rahvaelu iseärasusi, selle maailmapilti, peegeldab selle rahva kombeid ja kunstilisi maitse-eelistusi.

Eesti rõivastuse tunnused said tuntuks juba arheoloogilistelt kaevamistelt. Eestlaste põline riietus, nagu kõigi teistegi rahvaste, ei erinenud erilise rafineerituse poolest. Need olid tavalised lihtsa lõikega särgid, mis olid õmmeldud lõuendist või villasest riidest ja millel olid laiad varrukad.

Naised kasutasid seelikuna tumedat tihedat mateeriat, mis mähiti ümber puusade ja seoti lihtsa vööga.

Meeste välimus oli veelgi tagasihoidlikum - paks särk, vööga püksid ja kingad - püksid või postid. Rätsepakangas ja selle õmblemine toodeti igas peres iseseisvalt.

Tuleb märkida, et Eesti rõivastus langes teiste riikide mõju alla ja see ei saanud jätta mõjutamata Eesti enda kultuurilist eripära. Eelkõige võib tähelepanu pöörata sellele, et Eesti rahvusriietus sarnaneb paljuski Leedu, Läti ja Rootsi rõivastega.

Eestlased andsid mõnele oma rahvariietuse elemendile imejõu.Näiteks pidi vöö andma inimesele jõudu, soodustama head viljakust. Seetõttu käsitleti selle valmistamist või valikut erilise austusega.

Seoses sellega, et Eesti territoorium oli tinglikult mitmeks osaks jagatud, ilmnesid ka erinevused nende piirkondade rahvuslikus riietuses. Riigi kultuuris on 4 suunda:

• põhjapiirkond;

• lääne piirkond;

• Lõuna piirkond;

• saare piirkond.

Nendes olevad rahvusrõivad on tähtsusetud, kuid erinevad siiski üksteisest koostise, kaunistuste, värvide poolest.

Tänapäeval ei valmistata eestlaste rahvusrõivaid enam ise kodus, vaid need on vabriku päritolu. Eriti paeluvad on kaunistused ja tikandid, mida eestlased oma riietele sageli käsitsi valmistavad. Igal sümbolil on oma eesmärk ja see tähendab midagi.

Eesti rahvarõivaste lahutamatuks osaks on ka selle elemendid nagu sokid, kindad või labakindad.

Eesti rahvarõivas on sel ajal oma järjekordset elavnemist ja on rahvuse uhkus. Seda kantakse kõige tähtsamatel ja pidulikumatel sündmustel.

Eesti naiste rahvusriietusse kuulub pikk vabalõikeline punnis varrukatega särk, mille peal kanti seelikut või sundressi. Riietuse kohustuslik element on kaunistatud või tikitud vöö. Seeliku peale kinnitatakse vöö abil kedra, milleks on kaks kangatükki, mis paiknevad puusade kõrgusel.

Jaheda ilmaga võib naine katta oma õlad spetsiaalse tikitud looriga - sybaga või panna selga pika liibuva kaftani. Abielus naised katavad oma pead erilisel viisil volditud rätiku või spetsiaalse korgiga.

Meeste rahvariietus on vähem pretensioonikas: avara lõikega püksid, alati originaalvööga vööga, ornamentide ja tikanditega kaunistatud särk. Mehe pea on kaetud väikeste viltkübaratega ja külmal aastaajal looduslikust karusnahast õmmeldud kõrvaklappidega mütsid.

Kaasaegsetel moeloojatel on võimalus välja töötada uusi Eesti rahvariiete elementide mudeleid, rakendades tänapäevaseid moesuundeid, sealhulgas värvidemängu, erinevat tüüpi kangaste kasutamist, kuid rikkumata riietuse põhiideed.

Naise seljas näeb ilus välja puhvis seelik, mis on tehtud mustas ja punases värvitoonis kombineerituna puhvis varrukatega valge pluusi ja punase vestiga. Kujutise muutumatuks elemendiks on punaste niitidega tikitud vöö. Peakattena võid kasutada ebatavalise lõikega mütsi. Sokkide olemasolu heledate balletikorterite all on kohustuslik.

Eesti rahvarõivas on selle rahva kultuuri lahutamatu osa, mida nad hoolikalt kaitsevad ja hoiavad, austades sellega oma esivanemaid ja oma rahvuse ajalugu tervikuna. See väärib austust, sest oma päritolu meelespidamine ja esivanemate, nende eluviisi, kultuuriväärtuste austamine on iga inimese püha kohus.